Ajalugu

Halliste Püha Anna kirikut mainiti kirjalikult esmakordselt 16. sajandi algusaastatel. Kirik on sajandite jooksul neli korda hävinud, kuid iga kord on see uuesti üles ehitatud. Kirikut tabanud õnnetuste kohta on mitmeid legende. 1959. aastast varemetes olnud neoromaani kirik ehitati 1989 uuesti üles.

Huvipunktid:
* Halliste kirik on sajandite jooksul mitmel korral põlenud ja taas üles ehitatud;
* uhke neoromaani kirik valmis 1867 ja taastati varemetest 1989 –1991;
* altarimaal “Kristus” (1990) ja maal “Püha Anna Neitsi Maarjaga” (1991) Jüri Arrakult;
* kiriku kantslipoolses külgnišis asub skulptuur “Halliste ema” (autor Aime Kuulbusch; 1991), mis on pühendatud kõigile kannatanutele, hukkunutele ja lahkunutele läbi Eesti ajaloo; lisaks Halliste kirikule on Eesti naise ja ema mälestus jäädvustatud Haapsalu toomkirikus eesti emale pühendatud altari ning Keila kirikus eesti naisele pühendatud altari näol;
* monument Vabadussõjas hukkunutele kiriku kõrval;
* Halliste surnuaed kiriku lähedal, kuhu on maetud mitmeid ajaloolisi ja kultuuritegelasi; lisaks võib siin näha huvitavat eripära – Mulgi taluperemeeste hauakivil on alati kirjas ka talu nimi, mida mees pidas.

Halliste ajalugu
Halliste on üks vanimaid kihelkondi praeguses Viljandi maakonnas ning Allistekundena ära märgitud juba 1211 Läti Hendriku kroonikas. Halliste koos Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu kihelkonnaga moodustas Mulgimaa tuumikosa. Halliste piirkonda peeti orduajast peale tänu headele põllumajandustingimustele jõukaks. Hallistet peetakse paigaks, kus 19. sajandi teisel poolel algas talude päriseksostmine ja kus neid 1850. aastatel Eestis kõige rohkem päriseks osteti. Üks mulkide rikkuse allikas oli lisaks viljakale maale ka linakasvatus, kuna Euroopa tekstiilivabrikutes nappis Ameerika kodusõja tõttu puuvilla.

Halliste kiriku ehitamine
Halliste puukirikut on esmakordselt mainitud 1504–1508, rahvasuu räägib, et see kirik asus praegusest kohast kolm kilomeetrit eemal. Juba samal sajandil aga ehitati kivist kirikuhoone praegusesse asukohta.

Neli korda varemetes olnud kirik
Legendides pääses kirik mitmeid kordi maapõue vajumisest, kuid häving on pühakoda saatnud pidevalt. 1624 sai keskaegne kirikuhoone Liivi sõja käigus suuri purustusi, alles jäid vaid müürid. Kirik taastati, kuid ilma võlvideta ning laudkatusega. 18. sajandi algusaastatel põles kirik Põhjasõjas lausa kaks korda. 1721 algas kiriku aastakümneid kestnud taastamine, mis lõppes 1781, kui kirik sai kivist torni. 22. juulil (seitsmevennapäeval) 1863 süütas Halliste kiriku pikne ning püsti jäid jällegi vaid müürid. 1867 pühitseti šveitsi arhitekt Häusermanni juhtimisel ehitatud neoromaani stiilis uhke kirik. Kiriku ilu ei kaitsnud seda aga uute õnnetuste eest – 28. aprillil 1959 puhkes kirik põlema okstepõletamise sädemetest ja alles jäid vaid kiriku käärkamber ning müürid.

Taastatud kirik
1989 alustati varemeteks põlenud kiriku taastamist. Suuresti annetuste toel taastatud kirik pühitseti 1991 jõuluajal. Altarimaali “Kristus” ning maali “Püha Anna Neitsi Maarjaga” autor on Jüri Arrak.
Kantslipoolses külgnišis asuv skulptuur “Halliste ema” valmis Aime Kuulbuschi käe all. Skulptuur on loodud mälestama kõiki kannatanuid, hukkunuid ja lahkunuid.
Ebatavaline on kiriku must lagi.

Halliste Püha Anna kirik tänapäeval
Kiriku endises pastoraadihoones tegutseb praegu põhikool, pastoraadi kõrvalhoones lasteaed Pääsuke. Tänapäeval on Halliste kirik erandliku maakirikuna ka talvel soe ja õdus, kuna taastati sedavõrd hiljuti. Arvukate õnnetuste kiuste on Halliste kirik ikka ja jälle oma ajastu näo järgi üles ehitatud ning inimeste südamesse jäänud.

Halliste surnuaed
1776, mil Vene tsaaririigi seadused keelasid katku leviku kartuses kirikutesse ja kirikuaedadesse matmise, rajati kiriku lähedale Kulla küla piirile Halliste kalmistu. Kalmistu vanemas osas asuvad kihelkonna mõisnike kalmud ja Stackelbergide kabel. Halliste surnuaiale on maetud mitmeid ajaloo- ja kultuuritegelasi, näiteks kuri Abja parun F. A. von Stackelberg, kirjanik August Kitzbergi vanemad ning kirjaniku näidendi “Kauka jumal” mitmete tegelaste prototüübid. 75 tähtsamat hauda on märgitud puust tahvlitega ning haudade leidmiseks on välja antud voldik.
Halliste kalmistu hauakivid on ainulaadsed, sest Mulgi peremeeste hauakividele on erinevalt muudest Eesti aladest alati kirjutatud ka talukoha nimi.

Legende 

Halliste kiriku ehituslegend
Halliste kiriku kohta räägitakse, et seda olevat alguses asutud ehitama teise kohta, kuid ehitus ei edenenud ning päeval ehitatu lagunes öösel. Iga päev olevat platsi kõrval laulnud lind, et sinna kirik ei passi ning see tuleks hoopis Hallistesse ehitada. Lõpuks võeti lindu kuulda ning Hallistes kiriku ehitamisel enam probleeme polnud.

Halliste kiriku maa sisse vajumine
Legend jutustab, et Halliste kirik olla kunagi koos rahvaga maa alla vajunud. Kui aga inimesed hakkasid uut kirikut ehitama, siis oli kadunud kiriku torn maa seest välja tulnud. Iga sammuga uue kiriku ehitamisel kerkinud vana kirik järjest enam maapõuest välja. Lõpuks otsustasid inimesed ära oodata, millal vana kirik tervenisti maa sees välja tuleb, kuid kirik polnud enam maast välja tõusnud. Seejärel anti ehitusmeestele nõuanne kopsida ja teha nii, nagu nad tahaksid vana kirikut parandada. Siis pidavat see kiiresti täielikult maa peale tõusma. Rahvas tegigi nii ja juba paari päeva pärast seisis kirik täielikult maa peal. Lähedalasuvast ojast leiti ka kirikukell.

Sisse müüritud neiu legend
Maapõues käinud kiriku kell kõlas kaugele ning inimesed tulid rõõmuga kirikusse. Jutluse ajal kostis müstiline hääl, mis ütles, et kirikumüüride sisse on vaja üks elus inimene müürida, muidu vajub kirik jälle kogu rahvaga maapõue. Kui jumalateenistus lõppes, küsis kirikuõpetaja noortelt leeritunni tüdrukutelt, kas mõni neist ei tahaks hakata kiriku võtmehoidjaks. Üks neiudest nõustus ülesandega ning müüritigi elusalt sisse, olgugi et tema vanemad palusid härdalt tütre elu eest.

Seitsme venna legend
Pärast neiu müürimist kirikuseina kuuldi mõne aja pärast uuesti salapärast häält ütlemas, et kui kirikusse peaks korraga 7 venda sisse astuma, vajub kirik jälle koos inimestega maa sisse. Ühel läheduses elaval talumehel oli 7 poega ja kui poisid seda kuulsid, tahtsid nad hirmsasti järele uurida, kas see ikka tõsi on, ning asusid pühapäeva hommikul kiriku poole teele. Kõige noorem neist jäi aga tee peal haigeks ning pidi koju tagasi minema, nii pääses kirik seegi kord hukatusest.